Banaan või Kanaaride Platano? On neil vahet?

“Banaan on söögiks kõlbmatu, laboratooriumis aretatud vili, millel ei ole mitte midagi ühist kanaari platanoga!”

Ma isegi ei tea enam, kui mitu korda ma juba sellelaadseid protestilauseid kuulnud olen. Nii mõnelgi juhul on reaktsioon veelgi keevalisem olnud ning edasise sõpruse võimalikkus peaaegu, et ära nullitud.

Mahlane ja aromaatne Kanaari banaan/ platano

Banaan või Kanaaride Platano? On neil vahet? Ja kuidas peakski välismaalane teadma, et kaks pealtnäha identset vilja tegelikkuses seda ei ole. Enam kui 15 aastat päris oma istandust pidanud Pepe kinnitab, et banaanil ja platanol teeb vahet iga kanaarialane. Tema sõnul on kohalik vili suurema niiskuse sisalduse tõttu oluliselt mahlasem kui banaan. Viimane on jahusem. Platano maitse ning aroom on tugevamad, sest ajavahemik, mis kulub viljakoristusest kuni tarbijani jõudmiseni, on lühem kui banaani puhul. Vilja ei pea liiga vara maha lõikama ning see saab taime küljes kauem valmida.  Kanaaride subtroopiline kliima, mahedad temperatuurid, mõõdukad sademed ning passaattuuled kulmineeruvad ilusas ja hõrgus kollases viljas, mida toodetakase arhipelaagis umbes 364 000 tonni aastas.

Kanaarialased on äraütlemata uhked oma vilja üle ning suhtuvad äärmise põlgusega Dole’i, Chiquita’sse ja teistesse rahvusvaliselt tuntud banaanitootjatesse. Nii ka Pepe, kuigi tema on oma kommentaarides palju tagasihoidlikum ja sallivam.

“Platano” on tegelikult kreeka päritolu sõna, mille hispaanlased on kenasti omaks võtnud. Paljud põhjendavad selle sõna kasutust ka sellega, et nii ei saa mitte mingil juhul ajada omavahel segi Kanaari vilju muu maailma banaanidega.

Saartest mööda ja otse põrgusse!

Kanaari arhipelaagi jõudis banaanitaim 15. sajandi lõpus. Enne seda ei olnud hispaanlased tegelikult kuulnud mitte midagi ei banaanidest ega Kanaari saartest, sest enne maailmamere suuradmirali Kolumbuse avastusretki Uude Maailma teadis suurem osa hispaanlastest vaid seda, et rannikust edasi on vesi, seejärel on vist mingid saared ning möödudes neist kõige läänepoolsemast, kukutakse otse põrgusse. Kui Kolumbus oma avastusretkelt kakao, värviliste papagoide ning kullakoormatega tagasi Hispaaniasse jõudis, saadi teada, et tegelikult on enne põrgusse kukkumist siiski midagi veel.

Pea sajandi jagu lahinguid ja banaani jõudmine Kanaaridele

Õiguse üle Kanaari saari omada vaidlesid portugallased ja hispaanlased päris kaua ning saarte lõplik vallutamine hispaanlaste poolt vältas pea sajandi, kuid ilmselt just siia tõid portugallastest maadeavastajad Ida-Aafrikast endaga kaasa mõned banaanitaime juured (sinna jõudis banana tänu Araabia kaupmeestele, kes oma pikkadelt reisidelt Indiasse mõned taimed kaasa tõid) ning peale seda, kui 16. sajandi algul hispaania misjonärid Uue Maailma suunas seilasid, viisid nad just siit  banaanitaime endaga nii Kariibi piirkonda kui Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse.

Roheline ja seebimaitseline, aga siiski BANAAN!

Enamus meist on lapsena  ilmselt näinud pilte palmidest, mille viljadeks on banaanid ning puu all puhkab jalga ahvikene, kellele viljad iseenesest suhu kukuvad. Nõukogude võimu ajal üles kasvanuile on banaan olnud kaua kättesaamatu unistus, mille järgi mõni võimaluse korral Moskvasse sõitis ja teised sõid neid rohelisest peast, teadmata, et natukene oodates need siiski ka ilusaks kollaseks lähevad. Toorete banaanide seebimaitse ei vähendanud siiski rõõmu selle üle, et eksootilist vilja maitsta õnnestus.

Piitsa ja peksa banaanivarguse eest

Kanaarialastele on platano sama tavaline vili kui eestlastele kartul, ent siiski on olnud perioode, kus lauale sai neid panna vaid mõni üksik väljavalitu. Kodusõja ajal ning sellele järgnenud rasketel aastatel jälgisid platanoistandustes administraatorid kullipilgul, et keegi töötajaist vilju salaja taskusse ei pistaks. Kogu toodang läks ekspordiks mandri-Hispaaniasse või Inglismaale. Mingi osa jõudis ka kohalike priviligeeritute lauale. Vanemad inimesed räägivad vallandamistest ja isegi füüsilisest karistusest selle eest, kui keegi kiusatusele järgi andis ning mõne vilja hõlma alla pistis. Parematel päevadel õnnestus ehk pere peale üks platano ära jagada. Ent selliseid näguripäevi mäletavad õnneks veel vaid väga üksikud.

Banaan ei ole puu, banaan on maailma kõrgeim rohttaim

Tegelikkuses ei ole banaani puhul tegemist mitte puuga vaid maailma kõige suurema rohttaimega, mis võib kasvada enam kui 10m kõrguseks. Banaan on üheaastane taim, mis annab vaid ühe kobara saaki. Banaan ei ole hooajavili, neid saab igal aastaajal sõltuvalt sellest, millal on taim istutatud ning kui soodsad on kasvutingimused.

 

Alates sellest, kui Kanaari saartele esimesed suuremad sadamad rajati, sai platanost kohaliku majanduse üks alustaladest. Inglismaale eksporditi esimesed viljad 1878ndal aastal. Kõik kultiveerimise ning ekspordiga tegelenud ettevõtted kuulusid Inglastele ning kanaarialaste osaks jäi musta töö tegemine. Sama oli lugu ka tomatikasvatusega.

Banaani- või turismiäri

1970ndate lõpust alguse saanud turismibuum meelitas päris paljusid põllumajandust sinnapaika jätma ning turismiäris õnne proovima, ent nii mõnedki on pidanud otsust müüa ära vanavanemate istandused kibedalt kahetsema. Raske majanduskriis, mis on eriti tõsiselt nahutanud just Kanaari saari, on jätnud tööta kohati üle 30% elanikkonnast ning palgad turismisektoris on sestsaati ainult langenud. Ent sööma peab ja just platanokasvatajad on need, kelle käsi on ka kriisi ajal võrdlemisi hasti käinud.

 

Arhipelaagis on umbes 7752 platanokasvatajat ning kokku on istandusi natukene enam kui 8640 hektarit. 80% istandustest on väiksemad kui 1 ha, mis on tingitud väga tihti maapinna ebatasasusest – Kanaari saarte puhul on teadaolevalt tegemist mägise alaga.

 

 

Traditsioonid ja pärand

Gran Canaria põhjaosas Galdaris istandust omaval Pepel on aga 1,5 ha, mis kunagi kuulus tema vanaisale ja sai pärijate vahel kenasti ära jagatud, kuid kuna teised ei soovinud platanoäriga tegeleda, ostis Pepe teiste osad välja. Kanaaridel on kahte tüüpi istandused – kaetud ja lahtised. Viimaste taimed on väiksemad ning ilmastikuoludele vastuvõtlikumad kui kinnises istanduses kasvavad taimed. Pepele kuuluvas istanduses kasvab 3000 taime, mis annavad aastas 100 tonni vilju ning kogu töö teeb ta seal ära üksinda. Eks ikka selleks, et kulusid madalal hoida.

Banaaniäris, nagu üldse põllumajanduses, ei ole garantiisid

Pepe sõnul on ta alalhoidlikum kui mõni teine, kes koristab saaki vaid korra aastas. See tähendab, et kõik viljad on istutatud ühel ajal ning saak koristatakse korraga. Sellisel juhul on risk suurem, ent teenistus samuti. Pepe eelistab teha rohkem tööd, sest, kui viljad on erinevas valmimisjärgus, tuleb igale taimele eraldi tähelapanu pöörata, samas on aga risk, et kas liigse kuumuse või mõne muu ootamatuse tõttu kogu saak korraga kaotsi läheb, väiksem. Näitena võib tuua 2005. aasta kõige esimene Kanaari saari tabanud troopilise tormi Delta, mis mõningates piirkondades enam kui 80% saagist hävitas.

Banaan kukub ise suhu. Kas ikka kukub?

Palju on neid, kes arvavad, et istanduses ei ole palju midagi peale suurte kobarate mahalõikamise ja ära vedamise vaja teha. Pepe alustab oma tööpäeva istanduses tavaliselt kell 7 hommikul. Mõnel taimel on vaja õisik maha lõigata, teisele tõrjet teha ja kolmas on valmis saagikoristuseks. Igapäevaste töökohustuste hulka kuulub taimede kastmine. Talvisel perioodil kulub ühe taime peale 5-6 l, suvel 25-30 l vet päevas. Kõik kobarad võetakse maha umbes kaks nädalat enne nende lõplikku valmimist ning viiakse lattu järelvalmimisele ja pakendamisele. Päriselt küpseda lastakse viljadel taime küljes vaid juhul, kui need oma tarbeks lähevad. Kui vili on koristatud, siis tuleb maha lõigata ka taim, ja see ei ole mitte kõige kergem ülesanne.

Lehed Sulle, s**t mulle!

Lehed on olnud väga suupäraseks ninaesiseks kitsedele ja lehmadele, kuid tihti jäetakse need taimeridade vahele kõdunema. See takistab ka lihtsalt umbrohu vohamist. Taimevartega tehakse tavaliselt sama. Vahel õnnestub Pepel isegi mõne loomakasvatajaga vahetuskaupa teha – lehed loomadele ja loomasõnnik temale. Tavaliselt kasutatakse väetamiseks lehmasõnnikut, kuid võimaluse korral eelistatakse hobuste oma. Gran Canarial on hobuseid vähe ning lehmigi jääb järjest vahemaks. 12 m3 lehmasõnnikut maksab keskmiselt 220 eurot ning 1,5 hektarilise istanduse peale kulub keskmiselt 16 veoautokoormat iga kahe aasta tagant. Põllurammu taimedele laotamise teeb samuti Pepe ara üksinda ning käsitsi, hoolimata sellest, et see võib aega võtta oma kolm kuud.

Ajad, mil taime vartest ja lehtedest tehti käsitöötooteid – raha- või käekotte, karpe jms, on unustusehõlma vajumas. Tänapäeval eelistavad kõik Guccit ja teisi peeneid brände….

Banaanitaimest on suur osa söögikõlbulik, kui vaid oskaks kasutada

Pepe vanaisa olla alati rääkinud sellest, kuidas magusa puudumisel piisas sellest, kui istanduses banaanitaim maha võeti ning varre sees oleva sisuga üksteise võidu maiustati. Nüüd ei meelita sellega enam mitte ühtegi maiasmokka. Aasias kasutatakse banaaniõit salatite valmistamiseks ning päris mitmed saartel elavad ladina-ameeriklased käivad Pepelt regulaarselt banaanilehti palumas, et nende sees liha küpsetada. Selleks võetakse viil toorest liha ning tuliseks aetud kivi, keeratakse need lehe sisse ja pannakse mulla alla küpsema.

Lobitöö Brüsseli koridorides

Üldjuhul on kõik tootjad koondunud kooperatiividesse ning peavad kinni pidama tervest reast nõuetest ja eeskirjadest, et vili oleks ka ekspordikõlbulik. Vaatamata kanaarialaste suurele lobitööle Brüsselis, ei ole kanaari platano kaugemale jõudnud kui Inglismaa ning mandri- Hispaania. Aastate jooksul on väga palju segadust kasvatajates tekitanud ka nn banaanisõda Ladina-Ameerika ja Euroopa Liidu vahel, mis 2011. aastal lõpuks sellega päädis, et EL lubas imporditariife järgneva kuue aasta jooksul alandada. See otsus aga ei tee kanaari platano turustamist sugugi lihtsamaks, sest mandri-Hispaanias müüdavad Ladina-Ameerika päritolu banaanid on märksa odavamad. Nii mõnigi kaupmees teeb aga “rehepappi” ning müüb ameerika päritolu banaane Kanaari platanote kastides. Pepe sõnul on viimastel aastatel suudetud hoida hinda küllaltki stabiilsena, vaatamata sellele, et mõnikord võib kohalikest ajalehtedest lugeda uudist järsust hinnalangusest ning suure koguse viljade hävitamisest. Positiivse asjaoluna ei jäta ta mainimata EL-ist saadavat toetust, mis põllupidajale natukene kindustunnet annab. Vilju kokkuostu viies makstakse kilogrammi eest parematel aegadel 60 senti, kehvematel, nagu 2010.a., 40 senti. Sellele lisandub EL-i toetus 35 senti kilo eest.

 

 

Seitse päeva nädalas varahommikust õhtuni tööd tegeval Pepel on kindel plaan 55 aastaselt pensionile jääda ning elu nautida. Istanduse tuleviku osas on ta kõhklev. Seda, et praegu 11 aastane tütar platanoäriga tegeleda tahaks, ta hästi ei usu, kuid natukene loodab siiski. On ju tegemist põlvest põlve edasi antud istandusega ning lisaks rahalisele väärtusele lisandub sentimentaalne väärtus, mis Pepe sõnul hindamatu on.

 

 

Just kõige selle tõttu on suur vahe viljal ja viljal. Meie valikus olevad Vitasnack’i banaanikrõpsud on tehtud Kanaaridelt pärit viljadest. Seetõttu on just banaanikrõpsu sisseostuhind kõige kõrgem. Vesi on kallis, tööjõud samuti ning maksud kõrged.

 

Apelsin, mandariin ja platano

Ei ole kohane võrrelda Euroopas kasvatatud vilju nendega, mis tulevad nn kolmandast maailmast. Kui EL soovis turustada rohkem kohapeal kasvatatud vilju, vastas USA sellele ähvardusega, et kui nii, siis nii.. sellisel juhul ei osta nemad enam EL-st sisse neid ja neid tooteid (see nimekiri oli väga pikk). Kanaari saarte residendina näen ka oma silmaga pidevalt, kuidas kümned tonnid vilju saadetakse prügimäele. Selleks, et hoida hinda ja ka seepärast, et tootjal on kokkuostjatega kokkulepe, et üle teatud koguse ei tohi aastas toota. Aga no seleta seda siis tublile banaanitaimele 🙂

Tänapäeval ei ole miski must-valge. Ka iga vilja kasvatamise ja turustamise taga on meile nähtamatud jõud, mis määravad (üritavad ja väga edukalt) valiku meie toidulaual.

P.S. 2010-ndal aastal sõi iga hispaanlane tervelt 11kg platanoid/ banaane. Kui see oleks konkurss, siis jääks banaan kolmandale kohale, sest mandariine ja apelsine tarvitatakse veel enam!

Mõned pildid veel lisaks Gran Canarialt. Kui ei ole käinud, siis tasub tulla 🙂

 

(Ilmus ka ajakirjas “Maale”)