Kaua aega tagasi, kui Algarvet veel Al Garbiks kutsuti ning seal maurid valitsesid, elas sealses pealinnas Silvesis noor prints nimega ibn-Almuncim. Kord oma rännakutel olles kohtus prints imeilusa Norra printsessi Gildaga. Noored armusid teineteisesse otsekohe meeletult ja varsti korraldatigi pulmad ning noorpaar asus elama Algarvesse.
Almond tree blossom. Algarve, Portugal
Noorpaaril näis kõik justkui suurepäraselt minevat – nad armastasid teineteist, olid õnnelikud ja nautisid elu, kuid siiski hakkas printsess aja möödudes üha kurvemaks muutuma. Printsi pärimise peale avaldas Gilda, et kuigi ta muidu millestki puudust ei kannata ja igati õnnelik on, on siiski üks asi, mida ta kohutavalt igatseb – oma kodumaa lumi.
Mandliõitest on saanud mandlid
Prints nuputas päevad ja ööd, kuidas oma naise igatsust lume järele täita. Ta proovis kõiksugu asendusi, kuid millestki polnud kasu – Gilda nukrutses üha sagedamini oma toas ning tõmbus aina enam endasse.
Roosa mandel
Nii ratsutaski prints ühel ilusal päeval saatjaskonnaga Algarves, ikka veel oma murele lahendust leida püüdes, kui tema pilk üksikul õitsval mandlipuul peatus. Äkitselt tuli talle pähe mõte: ta laseb kogu Algarve mandlipuid täis istutada! Mõeldud – tehtud. Prints lasigi oma palee müüridest kuni kaugele Algarve orgu, nii kaugele kui silm ulatus, istutada tuhandeid mandlipuid.
Kui jälle aeg mandlite õitsemiseks küps oli ja kõik puud õite all lookas olid, läks prints nukrutseva Gilda magamiskambrisse ning lasi teenritel kõik aknad pärani lahti teha. Nüüd võttis prints Gilda käe ning viis ta akna juurde. Gilda oli enda ees avanevast vaatepildist lummatud – tema ees oli nii kaugele kui silm ulatus, kõik justkui lumega kaetud!
Mandlikoristus
Gilda sai silmapilkselt oma kurbusest üle ning sest ajast vaatas ta igal talvel oma „lumist“ aeda ning ei kurvastanud enam iial, et oli nii kaugel oma kodumaast. Sest ajast elavad prints ja printsess õnnelikult oma mandlipuudega kaunistatud Algarves.
