Jõuluvana, Jumala või ufode olemasolu on püütud juba aastatuhandeid tõestada. Selle kohta leidub lugematul hulgal rohkem või vähem teaduslikke töid ja artikleid, kuid lõplikku veendumust, et need olendid tõepoolest olemas on ning meie elu kuidagi mõjutavad, ei ole siiani. Kuid samamoodi ei ole ka täielikult tõestatud, et neid olemas ei ole.

 

Ühelt poolt arvatavasti seetõttu, et millegi mitteolemist on väga raske tõestada, teisalt aga ehk seepärast, et ka kõige parema teadusliku uurimuse korral jääb ikka kasvõi ülipisike võimalus veaks, mõne faktori märkamata jäämiseks või uute faktide ilmsikstulekuks. Niisamuti on ka kunstlike suhkruasendajatega – lood nende kahjulikkusest levivad mööda ilma ja inimesi ning hoolimata sellest, kui visalt teadlased ja tööstus püüavad tõestada, et suhkruasendajad head on, pole see sugugi nii kindel nagu näiteks ufode külaskäik Maale.

Tuntuimad suhkruasendajad

Kunstlikud suhkruasendajad – tuntumad neist sahhariin, aspartaam ning tsüklamaat – on ühed kõige laialdasemalt kasutatavad toidule ja jookidele lisatavad ained, mida tänapäeva toidutööstus kasutab. Neid kasutatakse nii toitude ja jookide magusaks tegemiseks, kuid ka näiteks hambapastade ning paljude arstirohtude maitsestamiseks. Nende poolehoidjad väidavad, et suhkruasendajad aitavad kehakaalu kontrolli all hoida, seda isegi langetada, vähendades seeläbi inimeste ohtu haigestuda rasvumisest tingitud haigustesse nagu 2. tüübi diabeet, südame-veresoonkonna haigused jms., võimaldades neil aga samas jätkata seni harjumuspärase magusa toidu nautimist. Ka enamus maailma olulisematest toiduainete ohutuse eest vastutavaid ameteid on peamised suhkruasendajad inimese tervisele ohutuks tunnistanud ning seepärast näeme me poeriiuleil üha enam tooteid „light“, „zero“, „suhkruvaba“ jne. Seega – probleemi justkui pole?

Kaloreid ei sisalda, aga ikkagi kahjulik?

Kuigi kunstlikud suhkruasendajad ei lisa toidule kaloreid ja peaks seega kasulikud olema, näitab üha enam teadustöid hoopis nende kahjulikku mõju inimeste kehakaalule. Kuidas on see võimalik? Üks hüpotees on, et kuigi suhkruasendajad „petavad“ oma magususega meie maitsemeele ära, saab organism pettusest aru ja püüab oma saamata jäänud kalorid muud moodi tasa teha, sundides meid selle võrra rohkem sööma. Samuti arvavad uurijad, et kuna suhkruasendajad niivõrd magusad on (aspartaam 200, sahhariin 300-500 korda suhkrust magusam), rikuvad nad pikaaegsel tarbimisel meie maitsemeele – magusad asjad, nagu puuvili, ei tundu meile enam magus, ning mittemagusad toidud või juurviljad ei maitse üldse enam. Seepärast tahavad suhkruasendajaid pikka aega tarbinud inimesed üha enam magusat, ja kuigi näiteks suhkruasendajaga magustatud kook ei sisalda suhkrut, on see siiski nisu ja rasvaineterikas ning mõjub negatiivselt kehakaalule. Nii näitavadki paljud uuringud, et pikaaegsel regulaarsel tarbimisel uuritavate kehakaal pigem tõuseb, või ei ole suhkruasendajate mõju kehakaalu langusele täheldatav.

 

Veidi sarkasmi 😉

 

Üks teelusikas sahhariini aastas?

Märkima peab ka, et toiduohutuse eest vastutavate ametkondade ja organisatsioonide poolt ohutuks tarbimiseks tunnistatud kunstlike suhkruasendajate kogused on pehmelt öeldes väikesed. Nii näiteks aspartaamil 50 ja sahhariin 15 milligrammi päevas, mis teeb aasta kohta vastavalt ca 3 ja 1 teelusikatäit.

FF*: Kunstlikud suhkruasendajad võivad sõltuvust tekitada. Uuringus, kus rottidele manustati esmalt kokaiini ning seejärel anti valida kokaiini ja sahhariini vahel, valis enamus rottidest sahhariini.

AF*: Aspartaami avastas 1965. aastal juhuslikult teadlane, kes püüdis välja töötada ravimit maohaavade vastu. Katse käigus sattus pisut hapete segu ta käele. Kätt keelega üle limpsates avastaski teadlane aine magususe.

 

*FF (Fun Fact- hea teada)

*AJ (Ajaloline fakt)

Pildid: Google, Food Navigator